Soengumoe kohta on kõige õigem öelda, et kõik uus on unustatud vana. Kunagi ei tasu õppida tegema ühte kindlat soengut – ära tuleb õppida tehnika, mida soengu tegemisel kasutada. See, mis täna on moes, ei pruugi seda olla homme ja juuksur on edukas ainult siis, kui ta suudab teha soenguid nii minevikust kui ka tulevikust. Õpikeskkonna peatükis „Soengukujundus“ näitame sulle klassikalisi soengute tegemise tehnikaid. Just nimelt võtteid ja tehnikaid, mitte soenguid. Ei saa rääkida õigetest ja valedest soengutest – on olemas hästi ja professionaalselt tehtud soengud ja need, mis mingit emotsiooni ei tekita. Millest see sõltub? Eks ikka juuksurist, tema fantaasiast ja oskustest. Õpi ära alustehnika ja lase oma fantaasia valla. Üsna pea märkad, et sinust on saanud osav soengumeister.
Seda, millal inimesed oma juukseid kaunistama hakkasid, ei tea täpselt isegi ajaloolased – juukseid on soengutesse seatud ja soenguid on kaunistatud juba aegade algusest saati. Mitmed vanasti kasutatud soenguvahendid ja soengustiilid võivad meile praegu tunduda kummalistena. Tähelepanuväärne on aga see, et igal ajastul on valitsenud teatud kindlad soengutrendid, millest tänapäeval mitmeid võtteid ikka ja jälle soengute tegemisel kasutusele võetakse.
Umbes 3000 e.m.a oli Egiptuse aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli, kliimat arvestades, ka praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga, mille valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla.
Mehed uhkeldasid valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja punutistega ehitud. Muistsetel egiptlastel oli olemas isegi nn juukse jumal.
Selleks, et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti anda punakas-oranžikat läiget – saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Vaigust ja mesilasvahast segati kokku algelisi soengufiksaatoreid. Püüti leida tõhusaid vahendeid nii kiilaspäisuse kui hallide juuste vastu. Juuksekasvu loodeti taastada paljakule asetatud hakitud salatilehtedega, halle juukseid pidi aga uuesti mustaks tegema musta härja veri, mis aeti koos õliga kuumaks, jahutati ja kanti juustele.
Jõukamad inimesed kasutasid isikliku juuksuri teenust, kes kuulus nende kaaskonda (fotol Elizabeth Taylor filmist „Kleopatra“). Vaesemad kodanikud kasutasid rändjuuksuri teenust.
Muistne Rooma (8. sajand e.m.a – 5. sajand m.a.j.)
Soengut peeti rooma naise välimuses väga oluliseks.<br> Rooma riigi varasemal perioodil kanti lihtsalt keskelt lahku kammitud ja kuklale sõlme seotud juukseid.<br> Rooma Impeeriumi ajal koguti juuksed kukla taha või pea peale keerulistesse sõlmedesse ning palmikutesse. Lauba ümber seati juuksed jäikadeks peenikesteks lokikesteks. Soengu kooshoidmiseks ja kaunistamiseks kasutati juuksenõelu, võrke, pärlite ja kalliskividega kaunistatud paelu, võrusid, kilpkonnaluust kamme ning hiljem diadeeme.<br> Muistses Roomas kandsid mehed üsna pikki juukseid ja habemeid. Rooma Vabariigi ajal olid habemed endiselt veel moes, aga juuksed lõigati juba lühikeseks. Hiljem, umbes 200 eKr, muutus näo raseerimine väga levinuks. Habemeid jäid kandma ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili. Habemeajamise töökojad said populaarseteks meeste kogunemiste kohtadeks, kus peeti nii poliitilisi kui ärilisi vestlusi. Rikkad roomlased lasid habet ajada kodus spetsiaalsetel orjadel.
Juukseid kanti suhteliselt lühikestena, kuid soengustiil oli enamasti suunaga ette ning hästi õlitatud või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks. Juukseid kähardasid ka küpses eas mehed.<br> Kiilaspäisust peeti inetuks ja püüti seda varjata ning ka ravida kõiksuguste haisvate vedelikega. Kasutati ka valejuukseid, mis olid liimitud peanahale ja korralikult kujundatud. Julius Caesar (pildil) tõi moodi loorberipärja, mis oli aumärgiks sõjaliste või akadeemiliste saavutuste eest, samas oli see talle ka hea võimalus varjata oma süvenevat kiilaspäisust.
Muistne Kreeka (8. sajand e.m.a – 6. sajand m.a.j.)
Muistse Kreeka ajastul said alguse ilusalongid. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud. Populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted.
Sel ajastul avastasid naised võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed paremini läigiksid ja lõhnaksid, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Blondid kiharad olid muistses Kreekas haruldased ja selleks, et sellist väljanägemist saavutada, pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee ja kummeli tõmmise seguga. Soeng olid sageli meistriteos, mida teostas suur teenijate hulk. Iidse Kreeka varasemal perioodil kandsid mehed pikki juukseid ja pikka habet. Juustest moodustati mitmesuguseid jäiku kompositsioone: punuti kõrvade taha kaks tugevat juuksepalmikut ja keerati nad ümber pea ning laubaäärsed juuksed sätiti paksudeks rõngakujulisteks lokkideks. Teine põhiline soeng koosnes tihedatest lokitud salkudest – see oli jumal Zeusi soeng, kus lokid langesid ilusate vertikaalsete ridadena. V – IV sajandil e.m.a. kadusid aga need soengud ajapikku ja asemele tulid lühikesed ja tugevasti lokitud soengud. Suurt tähelepanu pöörati juuste lokkimisele, mida teostati nii külmal kui kuumal moel. Soengutes esinesid erinevad lokkide vormid: rõngakujulised, spiraalsed ja torukujulised. Ateena riigi õitsengu ajal muutusid soengud naiselikumateks. Üks nendest sai nimetuse „Apollo seos“, mille puhul pikkad lokkis salgud seoti lipsukujuliselt pealaele. Väga populaarne oli ka lühike sportlik soeng nimetusega „Makedoonia Aleksander“, mille puhul lõigati juuksed järku, lokiti vabalt ja kujundati kaunilt. Hiljem kasutati juuste kooshoidmiseks ja kaunistamiseks peavõrusid ning lilledest ja lehtedest punutud pärgi.
Keskaeg (5. – 15. sajand)
Juuksuritöös tekkis uus amet – saunamees, kes lõikas juukseid, tegi soenguid ja ajas habet ning andis ka meditsiinilist abi. Keskaegne soengumood pendeldas, aga pidevalt rooma ja vanagermaani kombe vahel, kus germaanlased kandsid pikki juukseid, kui inimese väärikuse ja tähtsuse tunnusmärki. Naised kandsid pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Vahel punusid naised oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks peeti kogu Euroopas peent läbipaistvat vuaali, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond Prantsusmaal. Habet mehed ei kandnud, kuid vuntsid olid pikad. Alates XIV sajandist ilmus Euroopasse nn burgundia mood, mida iseloomustas rikkus ja säravus. Kõrgematest kihtidest noored mehed hakkasid juuksed lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse. Naiste soengud olid kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.
Renessanss (12. – 17. sajand)
Renessansiaegses Itaalias olid kaunid ja naiselikud, punakuldse tooniga blondid juuksed eriti hinnatud. Heledad juuksed olid Itaalia naiste unistuseks ja meeste imetlusobjektiks juba Rooma ajast peale. Sel ajastul polnud juuste pleegitamine keeruline. Naised istusid kannatlikult kuuma päikese käes, peas ilma põhjata kübar ja juuksed rippumas üle selle laiade servade. Palavuse peletamiseks niisutati aeg-ajalt nii ennast, kui juukseid pika varda otsa pistetud käsnaga. Veneetsias ehitati selle tarbeks katustele väikesed kambrid, kus daamid pleegitasid oma kiharaid. Pleegitamis- ja värvimisvahendite retsepte hoiti kiivalt saladuses, nende valdajad, habemeajajad ja juuksurid, osutasid oma teenuseid vaid suure tasu eest. Itaallannade soengud üllatasid oma mitmekesisusega. Daamid järgisid antiikseid eeskujusid ja keerasid oma juukseid sõlmedesse ja punusid patsidesse, mis seoti paeltega ja kaunistati pärlitega või pandi neile ümber nahast vutlar või tutikesega lõppev võrk. Pikad lokid raamisid nägu, sageli seoti kimpu korjatud juuksed ristuvate paeltega kukla taha, kust need siis laineliste lokkidena seljale langesid. Paljud naised pidid kasutama võltslokke- ja patse, et selliseid soenguid endale võimaldada. Prantsuse kavalerid loobusid 1520. aastatel itaallastelt üle-võetud moest, pikkadest lokitud juustest, ja lõikasid need siilisoenguks. Selle lühiaegse moemuutuse põhjustas täiesti juhuslikult kuningas Francois I – kuningas sai lahingus peast haavata ja arstide nõudel tuli tal juuksed lühikeseks pügada – peatselt jäljendas tema uut soengut kogu õukond. Enne seda kandis kuningas pikki juuksed ja need pidid kraele langema paremalt poolt.
Navarra kuninganna Marguerite (pildil) sai kuulsaks ülirikkalikult kaunistatud kõrgete naiste soengute algatajana. Need kujutasid endast metalltraadist karkassile tehtud tumedavärvilisi parukaid, mis puistati üle musta puudriga, pidulikumatel puhkudel, aga muskaatpähkli ja hõbedaläikelise metallipuruga. Sageli juhtus, et ohtra kaunistuste alt ei olnud parukat nähagi.
Inglismaal kuninganna Elizabeth I (pildil) ajal kanti kõigis erinevates värvitoonides parukaid. Kuninganna eelistas punakat või safranikarva soengut, mida ehtisid arvukad teemanditega nõelad ja hõbedane juuksevõrk. Elizabeth I tõi moodi ka paruka karkassi külge kinnitatud loori, mis tekitas mulje pilvekesest. Soengut kaunistasid veel ripatsitega kuldvõrud. Hispaanias tehti parukaid siidniitidest, mille vahele põimiti pärleid ja pitse. Laupa ja põske täiendasid lokikesed. Daamid kandsid peakatte külge õmmeldud juuksekrunne ja eri värvi kiharaid. Parukatele puistati peale rohkesti värvilist ja kuldset pulbrit. Anglosaksi mehed kandsid kas pikki juukseid või väga lühikesi soenguid, mille puhul oli isegi kael raseeritud (Inglismaal olid need moes 11.–13. sajandil). Naiste soengutes domineerisid juuksevõrguga kinnitatud sarved ja keskelt lahku kammitud juuksed. Saksamaal oli meeste juuksepikkus lõuani või isegi õlani. Prantsusmaal oli meestel kombeks habet ja vuntse kanda. Põhja-Euroopas elavatel naistel olid pikad juuksed, lokitud või patsi palmitsetud. Väga paljud naised kandsid juustes ka šinjoone.
Barokk ja Rokokoo (17. – 18. sajand)
Louis XIII (pildil) oli mees, kes tõi moodi paljaks raseeritud näo, ülespoole keeratud vuntsid ja lõuaotsa tuti. Selle ajastu noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid. Versaille lossis Pariisis töötasid usinalt parukameistrid, kes oma teoste loomiseks kasutasid loomakarvu, mererohtu ja maisikiude.
Louis XIV (pildil) ei näinud esialgu parukatel mingit mõtet, sest tema enda juuksed olid väga tihedad, kuid vanemas eas hakkas ta juuksekasv märgatavalt hõrenema ning endast lähtuvalt, kehtestas ta riigis üleüldise parukakandmise käsu. Alguses olid Louis’ parukad suhteliselt rahumeelsed, ent peagi hakkasid need kandma nimesid, nagu „Lõvilakk“ ja „Puudel“, mis viitasid otseselt nende väljanägemisele. Louis’ ajal hakati parukaid eristama vastavalt seisusele: vaimulikel olid keskmise tiheduse ja ümara kujuga nn Hispaania parukad, kõrgetel ametnikel kõrged ning kandilise kujuga, sõjaväelaste parukad seoti tagant lindiga kinni.
Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud. 17. sajandi 60. aastatel hakkas levima soeng nimega fontange (pildil) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. See soengumood tekkis tänu preili Angelique de Fontange`ile, kelle juuksed puhus tuul jahi ajal sassi. Kaunitar ei ehmunud sellest, võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see soeng meeldis ja otsekohe asusid naised teda jäljendama.
Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV (pildil) ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile (pildil). Parukameistrid olid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Rokokoo ajastu soengud on legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu.
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soeng oli kooslus lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatidega ja täideti kõikvõimalike ehitusmaterjalidega, et need püsti seisaksid. Juuksed keerati ümber raami, mis oli täidetud vati, riide või põhuga ning tsementeeritud vastava pastaga. Niimoodi valminud soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist, koos kõige elavaga.
Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. Peale selle, et need olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asus neisse elama palju ebameeldivaid putukaid: lutikaid ja kirpe. Tööd said lõhnameistrid, kes proovisid parasiitide elu põrguks muuta. Kasutati ka kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.
XIX sajandi alguses jätkas Prantsusmaa soengumoe dikteerimist. Sajandi esimesel veerandil lõikasid mehed oma juuksed üsna lühikeseks, jättes vaid ette pikema tuka. Soengud olid lokitud ja kaunilt seatud.
Vuntsid aeti maha ning lõug paljaks, see-eest tuli moodi põskhabe. Tol ajal suuri habemeid Euroopas üldiselt ei kantud, ent hiljem hakkasid liberaalsed kodanlased siiski habet kandma ning sajandi teine pool kujunes täishabeme kõrgajaks – 60.-70. aastatel peeti habeme puudumist juba lausa ebaviisakaks. XIX sajandi lõpuks võttis meeste soeng üha korrektsema ilme. Juuksed lõigati tagant väga lühikeseks, pealae juuksed kammiti keskelt lahku ja tukajuuksed keerati poolkaarekujuliselt külgedele. Vahepeal moes olnud lokid kadusid täiesti ja soeng muutus nii siledaks, et seda oli võimalik saavutada vaid kuulsa briljantiiniga (glütseriini või riitsinusõli lahus parfümeeritud piirituses). Sellest perioodist pärinevad ka linakesed toolileenidel, et kaitsta polsterdatud mööblit õliga läbi imbumast.
1820. aastal ilmus uus naiste soengute siluett – soengusse kammiti lahk ning juuksed koguti kokku kõrvade kohal. Hiljem lisandus sellele ka juustekuhil kuklal.
Kuninganna Victoria ajastu Inglismaal olid naise au ja uhkus – tema juuksed. Tegelikult olid naiste juuksed sel ajal kohutavas seisukorras, sest väga palju kasutati lokitange ning nendega kõrvetades, rikuti juukseid. Naised ei lõiganud oma juukseid kunagi, kui siis ainult tõsise haiguse korral. XIX sajandi keskpaika iseloomustab naistel lopsakas, lahtiste lokkidega soeng. Pehmema soengumoe juurde käis sageli ka juuksevõrk. See oli valmistatud tavalisest- või siidniidist ja tihti oli sellel siidist vooder ja kalliskivid kaunistuseks. Soengule mahu ja kõrguse andmiseks kasutati palju šinjoone.
20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg – kogu glamuur, vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega, „läks“ sõna otseses mõttes pähe.
Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Pea näis, rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega, hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse jõhve, kuid hiljem mindi üle kunstjuustele. Soengu ehtimine kammidega, mis olid sageli graveeritud ja teokarpide või koguni vääriskividega kaunistatud, tuli moodi ja läks moest välja, lilled olid aga moes kogu aeg. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul.
Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt (fotol) New Yorgist. Lokkide tegemine võttis kaksteist tundi aega ning oli väga kallis töö. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange, tänu millele tuli ette peanaha ja kõrvade kõrvetamist. Ka üksikute lokisalkude väljalangemine polnud mingi haruldus.
Reklaamiti rohkelt valejuukseid. Ihaldusväärseks saanud pehme lopsakuse andis juuste tagasikammimine ehk tupeerimineJuukseid tupeeritakse selleks, et anda kohevust, kindlustada... More. Sambana sale kael oli ajastule omase stiili jaoks hädatarvilik – tohutu suureks ja raskeks muutunud kübarad rõhutasid kaela haprust veelgi. Tähelepanu äratasid õhtutualettide juurde kantavad sulgede ja kalliskividega peapaelad.
1910 – 1920
Esimene maailmasõda vajutas pitseri 20. sajandi teisele kümnendile, jaotades selle kaheks täiesti erinevaks – enne- ja pärastsõjaaegseks ühiskonnaks. Sõja ajal leidus kõikjal meeldetuletusi olukorra karmusest. See oli aastakümme, mil algas tegelikult naiste sotsiaalne vabanemine. Naistelt hakati ootama kõigi tagalatööde endi õlule võtmist ja haigete ning haavatute eest hoolistemist. Naiste rõivamoes domineerisid sõja algul mundrid.
Sõja kestel ja pärast sõda toimusid muutused moes lähtuvalt praktilisest vajadusest.
Juuksemood sümboliseeris sel aastakümnel naiste seisundit ühiskonnas. Eelmise aastakümne juuksemoe stiil ei sobinud kuigi hästi uue joonega – praktilistel põhjustel lubasid paljud naised oma juuksed lühikeseks „poisipeaks“ lõigata. Alguses langes poisipea-stiil ebasoosingusse, kuid mõne aja pärast peeti poisipea-lõikust šikiks ning paljud noored naised näitasid sellega oma moeteadlikkust ja iseseisvust. Lühikesed juuksed tundusid sobivat ka askeetlikku pealesõjaaegsesse leinaperioodi. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne. Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“, mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks.
Vesilainete aeg – 1920 – 1930
VesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More on soengustiil, mis sai populaarseks lääne kultuuriruumis 1920-1930. aastatel, kui paljud naised lasid oma pikad juuksed lühikeseks lõigata. Vesilained pakkusid alternatiivi naistele, kellele meeldis kurvikam ja naiselikum stiil (fotol Joan Crawford), mitte sirge poisipea-soeng. Tänapäeval võib öelda, et mood võib olla küll hooajaline, kuid stiil seevastu on ajatu. Vesilained kuuluvad igal juhul stiliseeritud soengute hulka.
Hollywoodi lained versus vesilained
Lühikeseks lõigatud soengute naiselikkuse rõhutamiseks ja pehmuse lisamiseks hakati 20-30ndatel aastatel juustesse laineid tegema. Lainete tegemiseks kasutati nii „külma“ kui kui „sooja“ meetodit. Esmapilgul ei olnud sugugi kerge aru saada, kas tegemist on vesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More või nn Hollywoodi lainega (ingl. k. Marcel wave), välja paistsid need ikka ühtemoodi, kuid olid tegelikult tehnoloogiliselt väga erinevad. Vesilaineid tehti sõrmede ja klambritega, Marcel vawe’i puhul kasutati nn “kuumi kääre”, milleks olid spetsiaalsed tangid, mida kuumutati ahjus või elektrilises soojendajas. Juuksurid kasutasid Marcel vawe’i kohta nimetust – tangilokid, aga 1930ndatel kasutati nende tangidega soengu tegemise kohta nimetust – onduleerimine.
Marcel wave ehk eestikeelse nimetusega – Hollywoodi lained, on nime saanud nende leiutaja, prantsuse juuksuri Marcel Grateau järgi. Marcel töötas noorena tallipoisina ja aitas aeg-ajalt oma sõpra, kes töötas juuksurisalongis. 20 aastaselt alustas ta juba ise oma juuksetööstusäriga Pariisi madala sissetulekuga elamupiirkonnas. Säbruliste lokkide tegemiseks oma klientidele kasutas ta lokitange, kuid ühel ilusal päeval aastal 1872, kiiruga oma ema soengut korrastades avastas ta, et võiks ju teha palju loomulikumaid lokke, pöörates oma lokitangid tagurpidi. Uut lokistiili hakkas juuksur kutsuma vesiefektiks või ondulatsiooniks. Grateau hakkas sama lokitehnikat kasutama ka sirge juukse puhul ja see töötas väga hästi. Üsna pea oli ta Pariisi tuntuim juuksur ja naised pidid kõvasti vaeva nägema, et tema juurde aeg kirja saada.
Hiljem töötas ta välja uut tüüpi lokitangid, mis võimaldasid teha sujuvaid laineid üle kogu pea. Marceli lained olid moes ligikaudu 50 aastat, saades erilise populaarsuse osaliseks just 1920-1930 aastatel, mil naised soovisid oma poisipeale anda naiselikumat joont pehmete lainete näol. Tuntumad Hollywoodi lainete kandjad omal ajal olid Josephine Baker, Joan Crawford, Mae West ja Gloria Swanson. (Fotol Gloria Swanson ja Theodore Kosloff)
Vesilainete tegemine oli puhas käsitöö – lained tuli sõrmedega juustesse vajutada. Töö hõlbustamiseks olid saadaval ka spetsiaalsed klambrid. „Kuumade kääridega“ tehtud lained jäid otstest ümarad – kätega vormitud vesilained seevastu otstest teravad. Lokivedelikku ei tuntud või ei olnud see kättesaadav, selle asemel niisutati juukseid isekeedetud linaseemne vedelikuga ning vajutati lained juustesse. Linaseemne vedelik, lisaks oma fiksatiivsele omadusele, andis juustele ka kauni vesise läike, mis rõhutas lainete ilu veelgi. Vesilaineid tegi kas juuksur või mõnel neiul osavam sõbranna, ise nende tegemine oli üsna keeruline ettevõtmine. Laineid ei tehtud lokitud juustele, kuid selleks, et neid oleks mõnevõrra lihtsam juustesse vajutada või et nad lokkimata juustesse sisse jääksid, koolutati juukseid peale pesemist.
Tänapäeval on kasutuses ohtralt mitmesuguseid soengutugevdamise vahendeid ja linaseemne vedelikku enam kasutada ei ole vaja. Ideaalselt sobib lainete tegemiseks näiteks tugev juuksevaht. Põhireegel vesilainete puhul on, et laine koosneb laineharjast ja -põhjast. Kahe laineharja vaheline laius on keskmiselt 2cm. Vesilainetega soengud jagunevad otselahuga, küljelahuga ja ülepea kujundatuteks. Väga populaarsed on soengud, kus vesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More on lihtsalt üks detail, mis on kenasti terviksoengusse sobitatud.
1930 – 1940
1930. aastate soengutel oli mitmeid nö kohustuslikke elemente, et nad vastaksid igati hooaja moesuundadele, kaunistaksid oma kandjat ning muudaksid soenguomaniku võimalikult isikupäraseks. Juukselahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde. Ühel soengul võis olla ka kaks või enam lahku. Moes olid ka õhukesed tukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Tukka võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski kähardatud variant (fotol Jean Arthur). Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde.
Kõige uuem „moeröögatus“ oli värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale juukselahu laiemale poole umbes 5cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks. Peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. Kübarast sai tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik, hoolimata seisusest või klassist. 1930. aastatel mängisid kübarad soengumoes erilist rolli – nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse.
Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse või näitusesaali minnes. Naistele koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juustele anda ilus vorm (fotol Louise Brooks). Eesti kliimas täitis kübar ka igati praktilist funktsiooni – kaitses pead ja soengut külma ning tuule eest. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda ja sedagi nooremate naiste hulgas.
1940 – 1950
1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine (fotol Veronica Lake). Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed. Selleks, et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.
Töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas võitis suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku (fotol Betty Grable). Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodusleiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus – nende ülesandeks oli tuju üleval hoida.
Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud, eelkõige blondeeritud juuksed. Sõja-aastatel kosmeetikavahendite tootmine katkes, kuid naised ei leppinud kasina eluviisiga ning tõstsid selle vastu protesti. Surve oli nii suur, et valitsused otsustasid jätkata kosmeetikatoodete valmistamist, kuid toodete kvaliteet polnud endine ning ka juuksevärvi valik oli märksa tagasihoidlikum.
1950 – 1960
1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Ohtralt hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai peagi massitoode. Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Juuksurisalongi külastusest sai eluküsimus, sest soengute tegemine oli kunst, mis nõudis tõelist professionaalsust. Soengusäilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out. Kodune juustevärvimine pakkus tootjatele olulise tähtsusega turgu. Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel. Soengutes kasutati jällegi ohtralt šinjoone ja valejuukseid. Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Samuti oli väga moekas kanda näksitud tukka või kasvatada see hoopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid, ja jätta tagumised juuksed kohevana vabaks.
Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku, nagu välk selgest taevast, ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist (fotol Sandra Dee). Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.
Eraldi tuleks siinkohal rääkida naisest nimega Grace Kelly (fotol). 1950ndatel sai ta tuntuks filmide ja meedia kaudu ning tänu oma loomulikule ilule tõusis ta koheselt iluikooniks, keda paljud jäljendada soovisid. Tema jäisest pilgust ja kaunist soengust kujunes välja eraldi kaubamärk.
Tänaseni on tema soengu iseloomustamiseks kasutusel väljend „Grace Kelly lained“. Selliste lainete saavutamise õpetus on järgmine: kõik juuksed lõigatakse ümber pea õlakõrguselt nii, et alumised juuksed jäävad natuke lühemad, kui pealmised – see annab sissepoole keeratud rullidele suurema püsivuse. Soengu tegemiseks pannakse juustesse tugevat vahtu ja kuivatatakse veidi. Keskmise suurusega rullid keeratakse küljel asuva juukselahu juurest ülevalt alla ja juuksed kuivatatakse lõplikult. Peale rullide eemaldamist harjatakse juukseid igasse suunda, kammitakse õigesse vormi ning näo kohale vajutatakse laine.
1960 – 1970
60. aastate algul toimus moes tõeline murrang – moodi tuli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja kõrge säärega saapaid – alt laienevad püksid. Naise loomulik ehe — juuksed — kaunistasid teda ikkagi vaid siis, kui need olid hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga ja kergelt koolduv. Seda suunda propageeris ka mustanahlistele mõeldud Ameerika väljaanne „Ebony“. Ajakirjas reklaamiti rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.
Soeng nägi välja üpris lihtne ja võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy (fotol). Soeng sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Juukseid tupeeriti veidi, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid nii, et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks.
Valejuuste vaimustus saavutas 60ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega. Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu „Lausa virsik“, „Magus mesi“, „Õrnroosa“ jm. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon (fotol).
Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cut vajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist – hommikul pidi juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagiPea kõige kõrgem osa (kiiruluu); pealael olevad juuksed m... More andsid soengule ideaalsed proportsioonid. Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed nii naiste kui ka meeste seas. 1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga.
1970 – 1980
1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige – kombineeritud tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased (fotol Bette Midler).
Retrohuvi, mis algas 1970ndate algul 1920-30.aastaid kajastavate filmidega, muutis taas populaarseks poisipea.
Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust kuni rastade imiteerivate väikeste patsideni, olid moehullus ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist.
Juustele oli see värvikas kümnend – moes olid erksad punakad toonid, väga kunstlikud erksad värvid ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle juuste triibutamine, enamasti küll pleegitamisena, ning soeng nägi välja, nagu oleks kristallsuhkrune kamm läbi juuste tõmmatud. Järguline lõige tuli moodi kõikvõimalikes variantides. Kihilised soengud erineva pikkusega salkudest, mis olid laialt levinud 1970ndatel, nägid välja, nagu oleks ühendatud kaks soengut – pealmine juustekiht lühike ja alumised pikad. Enam ei nähtud vaeva juuste föönitamise ja tupeerimisega, sest juuste kuivatamiseks piisas vaid kümnest sõrmest. Diskovaimustus tõi valiku sillerdavaid värve ja efekte. Meik muutus keerukamaks, kuna koos kasutati erinevaid värve, juveelisarnaseid pigmentvärve ja litreid.
1980 – 1990
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut (fotol Cher). Sellised soengud saadi tupeerimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed kuklas hiigelsuure klambriga hobusesabaks. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena. Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn peenikesed vahvlilokid, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida. Eriti moodne oli suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks läks tarvis palju juukselakki.
Punk-liikumise pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti. Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disainer-päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Sel kümnendil muutus meik matiks, värve kasutati aga jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega. Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa. Ka silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes (pruunides) värvides. 1980ndate ilunõudeks kujunes ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus.
1990 – 2000
Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani (fotol) lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige. Mis värvidesse puutub, siis näis, et blond pole enam moes ning mehed on hääletanud kõige populaarsemaks persooniks punapea. Naiste seas oli aga populaarne tume juus.
Tegelikult oli sel kümnendil vastuvõetav ka juuste puudumine. Kiilaspäisusega uhkeldasid Demi Moore, kelle juuksed aeti maha tänu filmirollile, Monaco printsess Caroline, kes jäi juustest ilma tänu haigusele ning iiri lauljanna Sinead O’Connor (fotol). Neile, kelle peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud. Sasised hobusesabad olid populaarsed nii tööl kui õhtustel üritustel. Väga pidulikke soenguid täiendati keerukate mustritega metallist, aga ka kullast ja hõbedast kroonidega. Hooldusvahendite kasutamine ei torganud enam väga silma ning rõhk oli juuste loomulikul siidisusel. Uudsuseotsinguis võeti üha sagedamini üle moeshow’de patsid ja intensiivsed värvid.
Moodi tuli lihtsus ja minimalism. Sajandi lõpus laideti maha kõik liialdused, loobuti ekstravagantsusest ja edevast elustiilist. Naised soovisid loomulikult kaunid välja näha (fotol Kate Moss). Endisest enam hakati rõhku pöörama tervislikule toitumisele. Üheksakümnendate alguses jätkasid matid toonid võidukäiku, neile lisandusid metalli-toonid. Pruun kuulutati uueks mustaks. Kogu moodne jumestusvahendite gamma koosnes beežikas-pruunist kuni tumeda ploomikarva lillakaspruunini. Moeajakirjad julgustasid naisi ülitumedaid huulepulki kasutama. Jumestamises võeti kasutusele kõik erinevad tekstuurid: vedelikud, geelid ja kreemid.
21. sajand ei esita ühtset soengu- ja rõivastumisnõuet. Igaüks teeb oma valikud sõltumata perekondlikust taustast, ühiskondlikust kuuluvusest või usutunnistusest. Kuni eelmise sajandi viimaste aastakümneteni oli naiste meigi- ja soengumoel ainult üks eesmärk – lasta kandjal välja paista võimalikult ebaloomulik. Tänaseks on olukord täpselt vastupidine. Parimad juuksehooldus- ja meigivahendid on pigem sügavuti tõhusad: toidavad ja hooldavad ning annavad loomuliku ja terve väljanägemise. (Fotodel Kelly Rowan, Claire Danes, Renée Zellweger ja Julia Tõmošenko).
Soengute tegemisel läheb vaja mitmeid erinevaid kamme, harju, tange, rulle, klambreid jm.
Soengute kujundamisel mängivad olulist rolli ka viimistlusvahendid.
Juuksur peab teadma, milline vahend sobib kõige paremini soovitud tulemuse saavutamiseks. Kui soenguid tehes sellele tähelepanu ei pöörata, võib üks väike vale valik rikkuda ära kogu tulemuse. Kogemuse lisandumisel leiab juuksur kindlasti uusi ja huvitavaid võimalusi, kuidas klassikalisi vahendeid kasutada, kuid alustada tuleks ikka algusest.
Järgnevalt anname ülevaade klassikalistest soengutegemise vahenditest ja tarvikutest.
Plastmassist laiade piidega kamm on ideaalne juuste lahti kammimiseks peale juuste pesu. Samuti sobib laiade piidega kamm ka lokkide jm lahti kammimiseks. Nii saavutavad juuksed loomulikuma oleku.
Pika sabaga kamm sobib eelkõige abivahendina rullide keeramisel, kuid leiab kasutust ka soengu sättimisel ja erinevate salkude välja toomisel. Saab kasutada ka juuste tupeerimiseks. Mõnikord kasutatakse erinevate kohtade kergitamiseks soengus ka nn kahvelkammi. Sellise kammi varre osa on nagu haruline kahvel.
VesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More kammil on kahepoolsed piid. Ühes otsas peenemad piid ja teises laiema vahega piid. Kamm sobib ka teiste soengudetailide välja joonistamiseks ning samuti ka salkude ja pindade silumiseks.
Vent hariÕhk läheb läbi harja ja juuksed kuivavad kiiremini. Vent ... More – vent brush nimetus tuleb sellest, et õhk läheb läbi harja ja juuksed kuivavad kiiremini. Vent ehk ventilatsioon. Tegemist on klassikalise föönisoengu harjaga, mida kasutatakse lühemate juuste puhul või juuksepõhja tõstmiseks.
Harjased on üldjuhul plastikust ning nende otsad on ümara kujuga vältimaks peanaha kahjustamist. Harjased asetsevad suurte vahedega, et fööniõhk saaks vabalt läbi harja liikuda.
RullhariKasutatakse eelkõige föönisoengute tegemisel. Neid on mit... More – round brush kasutatakse eelkõige föönisoengute tegemisel. Neid on mitmes suuruses. Sobiv suurus valitakse vastavalt soovitud soengule. Mida väiksema diameetriga on rullhariKasutatakse eelkõige föönisoengute tegemisel. Neid on mit... More, seda lokilisem on tulemus.
Rullharjad sobivad nii kohevuse andmiseks, juukse keskosa silumiseks kui ka juuste otste kujundamiseks.
Rullharju on erineva ülesehituse ja harjastega. Kõige kiirema ja täpsema tulemuse annab hari, mille põhi on metallist ning aukudega. Viimasel juhul tekib sama efekt nagu vent harja puhul. Lisaks kuumeneb metall tänu fööniõhule ning lisakuumus aitab loki moodustumisele kaasa. Harjased on peened ja metallist.
Rull harjad sobivad erinevatele juuksetüüpidele, samas tuleb jälgida kasutatud temperatuuri ja pinget, muidu mõjub selline hari juustele kahjustavalt.
Liikuva põhjaga hari on ülesehitatud nii, et põhi ja harjased liiguvad, ei ole jäigalt paigal ning tänu sellele sobib hari nii föönisoengu tegemiseks kui ka igapäevaseks kammimiseks.
Pehme põhjaga hari – cushion base brush on klassikaline juuksehari, mille harjased võivad olla nii naturaalsed, plastmassist kui miksitud. Sobib hästi pikkade juuste kammimiseks, sest tänu pehmele põhjale ei tiri hari liialt juukseid.
Lai hariPehme põhjaga hari, plastikust harjastega, mis asetsevad ü... More – baddle brush pehme põhjaga hari, plastikust harjastega, mis asetsevad üksteisest piisavas kauguses. Tänu pehme põhja ja jäikade, laial pinnal asetsevatele harjastele, sobib hästi suunatud (directional) föönisoengu tehnika puhul, kus juuksed suunatakse määratud suunas juurest otsteni. Sobib hästi pikkade juuste föönitamiseks.
Denman harja nimi tuleb brändinimest, kuid turul on ka teiste nimedega koopiaid. Tegemist kindla kujuliste ja kindla vahemaa tagant asetsevate sünteesmaterjalist harjastega, mis kinnituvad harja tihkele kummipõhjale. Klassikaliselt asuvad harjased 7 või 9 sirges reas. Sobib föönisoengu tegemiseks, kui eesmärgiks on pinge ja kindel suunamine. Väga lihtne on teha sirgeid, kindlakujulisi föönisoenguid. Ei sobi lokiliste soengute tegemiseks.
Tupeerimishari – teasing brush on kitsas piik hari, mille sünteetilised harjased asetsevad lähestikku neljas reas. Sobib nii püsiva tupeeringu loomiseks kui soenguelementide viimistluseks ning juuksepinna viimistlemiseks. Ei sobi föönisoengute tegemiseks.
Pusahari – tangle brush plastmassist põhja ja harjastega hari, mis tänu oma jäikusele harjab hästi lahti juustesse tekkinud pusad. Sobib ka maski ja palsami juustesse ühtlaselt kammimiseks. Oluline on jälgida juuksekasvu suunda, et vältida juuste liigset kahjustamist.
Naturaalsete harjastega harjad on üldjuhul hinnalt kallimad, aga see hind on ka õigustatud, sest nad on ideaalsed juukse pealmise kihi (kutiikul/soomuskiht) sulgemiseks. Tänu sellele, saab selle harjaga luua siledat ja kaunilt läikivat viimistlust. Naturaalsete harjastega harjad sobivad hästi ka laste juuste kammimiseks ja neile, kel juuksed väga nõrgad.
Tihti on naturaalsed harjased segatud plastmass harjastega, et harjased oleksid tugevamad ning hari kestaks kauem. Üldjuhul on siis harjased ka erinevate pikkustega. Selliste harjastega harjad sobivad hästi paksudele ja tugevatele juustele.
Metall harjased on karmid ja liikumatud. Mõeldud on need sünteetiliste juuste kammimiseks. Inimese juuksele ja peanahale on sellised harjased kahjulikud. Peeneid ja pehmeid metall harjaseid kasutatakse föönisoengu tegemiseks mõeldud rullharjadel.
Sünteetilised harjased võivad olla nii väga pehmed kui ka väga tugevad. Täpsemad materjalid on plastik, kumm, nailon ja nende sarnased materjalid. Tihedad ja tugevad plastik harjased võimaldavad saavutada pea täielikku kontrolli juuste üle.
Klassikalised soenguklambrid juuste kinnitamiseks. Neid on olemas mitmes suuruses ja värvitoonis
Vanaemadeks nimetatud harkklambrid, mida kasutatakse nii soengudetailide kinnitamiseks kui toe andmiseks. Võimaldava kinnitada juuksesalke pehmemalt ja peidetumalt kui soenguklambrid
Klippklambrid on tuntud ka kui kurenokad. Suuremaid klambreid kasutatakse juuksesalkude eest ära kinnitamiseks, väiksemaid soengu tegemise käigus salgu kinnihoidmiseks, salgu vastu pead surumiseks ja vesilaine tegemiseks.
(Loki)tangid kuuluvad kuumtöötlusvahendite hulka. Juuste koolutamise tange võib leida erineva kuju ja jämedusega (nt vahvelrauad, sirgendajad, vesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More tangid jm).
Klassikaliste lokitangide (kaheosaliste) asemel kasutatakse tänapäeval rohkem koonustange. Samuti kasutatakse tihti ka sirgendustange ehk sirgendajaid. Põnevaid soenguid saab teha ka erineva kujuga tangide abil – alustades krepptangidega ja jätkates lapikute ja kolmnurksetega.
Selleks, et soeng tuleks välja just selline, nagu klient soovib ja püsiks tugevalt, peab soengute tegemisel kasutama soengu tugevdajaid ehk soengu viimistlusvahendeid, milleks on erinevad vedelikud, vahud, vahad, kreemid, geelid ja pastad. Viimistlusvahendeid on saadaval erineva tugevusega (nõrgad, tugevad ja eriti tugevad). Tugevus valitakse vastavalt vajadusele ja kliendi juuste tüübile. Rullisoengute puhul kasutatakse rohkem erinevaid soenguvedelikke, föönisoengute puhul sõltub tugevdaja valik juuste tüübist, kliendi soovist ja kasutatava vahendi olemusest. Tugevdajat kantakse rätikukuivadesse juustesse (juus, kust enam ei tilgu vett). Fikseerivat ainet kantakse eelkõige nendele kohtadele, kuhu on vaja kohevust, tugevust ja püsivust (sageli juuksejuurele). Selleks, et vahend ühtlaselt jaotuks, tuleb juus igas suunas hoolikalt läbi kammida föönitamise harja või suurema kammiga. Soenguvahtu võib kanda ka föönitamise harja peale ja siis kammida juustesse. Soenguvedelikku pihustatakse juuksejuurele, sõrmedega juukseid üles tõstes.
Aerosooliga juukselakke võib kasutada nii soengutegemise käigus kui ka lõppviimistluseks. Üldjuhul on nad hästi kammitavad, jätavad juuksed loomulikuks ja liikuvaks. Soengu kujundamisel kasutatakse vahefikseerimiseks nõrka lakki, lõppviimistluseks tugevat lakki. Lakki pihustatakse juustele soovituslikult 20-30 cm kauguselt selleks, et ühele kohale soengus ei satuks seda liiga palju. Juukselaki kasutamisel pihustatakse esimene vajutus kliendist eemale ja alles siis pihustatakse lakki juustele. Kui lakipudelil on märge, et see on mõeldud lõppviimistluseks, siis ei soovitata soengut enam ümber kammida. Tavapäraseid soengulakke on aga võimalik ümber kammida, kui soovitakse soengu kuju muuta.
Pumppihustiga aerosoolivabu juukselakke kasutatakse põhiliselt lõppviimistluseks. Mõnikord nimetatakse neid ka märgadeks lakkideks (märglakk), kuna need võivad jätta juustesse märja efekti. Neid lakke ei soovitata kasutada kohevate ja õhuliste soengute tegemiseks ega peenikeste juuste puhul, sest nad võivad muuta juuksed raskeks. Märjad lakid kuivavad aeglaselt ja juukseid on siis veel võimalik sättida, kuid peale laki kuivamist ei saa enam soengut ümber sättida. Läikelakid on tavaliselt nõrga fikseerimisega või puudub neil üldse fikseeriv omadus. Neid kasutatakse peale soengulaki pihustamist, juustele läike andmiseks. Jälgida tuleks, et läikelakki lastakse võimalikult kaugelt – sellisel juhul levitub lakk ühtlasemalt kogu soengule. Värviliste ja efektlakkidega on võimalik juukseid muuta üheks korraks teist värvi. Sädelevaid lakke kasutatakse tavaliselt pidulike soengute tegemise juures. Efektlakid pihustatakse juustele tavaliselt kõige viimasena ning nende peale võib pihustada veel ka tavalist lakki, sest neil puudub tugev fikseerimise omadus. Juuksevahaga saab välja tuua üksikuid salke ja rõhutada soengu kuju. Vahad on oma tekstuurilt rasvased. Rasvasemaid vahasid kasutatakse rohkem lühikeste soengute juures (püstise tukka saavutamiseks või juuste silumiseks). Geelvahasid kasutatakse rohkem juustesse salgulise efekti tekitamiseks. Matid juuksevahad teevad juuksed tuhmiks. Kuna juuksevahaSoengute viimistlusvahend, millega saab välja tuua üksikui... More on tavaliselt rasvane, siis tuleb jälgida, et seda ei satuks juustesse liiga palju, sest liigne kogus vaha muudab juuksed raskeks ja määrdunuks. Vaha kantakse ainult kuivadele juustele – juuste latvadele, mitte juuksejuurele. Vaha ei sobi väga peenikestele ja õhukestele juustele. Juuksekreemid on kergemad soengute viimistlusvahendid, mida võib kasutada nii lõppviimistluseks kui soengule toe andmiseks.
Proteese kasutatakse soovitud soenguvormi saavutamiseks. Soengutäidiseid on paljudes värvitoonides ja neid saab valida vastavalt kliendi juuste värvile. Täidised kinnitatakse juuksenõeltega. Proteesidena tuntakse veel šinjoone, lisajuukseid, tresse (on aluseks parukatele) ja parukaid.
Šinjoon
Šinjoon on soengule lisatud hobusesaba või palmik, mis võib olla tehtud nii naturaalsetest kui kunstjuustest. Seda kasutatakse nii eraldi soengu osana kui ka täitena.
Lisajuukseid ja tressid
Soengule mahu lisamiseks kasutatakse nii üksikuid salke, mida saab paigaldada spetsiaalse kinnituse abil kui ka juuksetresse. Juuksetress on käsitsi või masinaga valmistatud punutisriba, mille külge on õmmeldud juuksed. Juuksetress on üldjuhul taaskasutatav ning juuksed võivad olla nii naturaalsed kui ka sünteetilised.
Parukad
Parukas on naturaalsetest või kunstjuustest tehtud lisand, mis katab ära kogu pea. Kreatiivsete soengute puhul kasutatakse parukaid kui soengu osasid.
Aerosooliga juukselakke võib kasutada nii soengutegemise käigus kui ka lõppviimistluseks. Üldjuhul on nad hästi kammitavad, jätavad juuksed loomulikuks ja liikuvaks. Soengu kujundamisel kasutatakse vahefikseerimiseks nõrka lakki, lõppviimistluseks tugevat lakki. Lakki pihustatakse juustele soovituslikult 20-30 cm kauguselt selleks, et ühele kohale soengus ei satuks seda liiga palju. Juukselaki kasutamisel pihustatakse esimene vajutus kliendist eemale ja alles siis pihustatakse lakki juustele. Kui lakipudelil on märge, et see on mõeldud lõppviimistluseks, siis ei soovitata soengut enam ümber kammida. Tavapäraseid soengulakke on aga võimalik ümber kammida, kui soovitakse soengu kuju muuta.
Pumppihustiga aerosoolivabu juukselakke kasutatakse põhiliselt lõppviimistluseks. Mõnikord nimetatakse neid ka märgadeks lakkideks (märglakk), kuna need võivad jätta juustesse märja efekti. Neid lakke ei soovitata kasutada kohevate ja õhuliste soengute tegemiseks ega peenikeste juuste puhul, sest nad võivad muuta juuksed raskeks. Märjad lakid kuivavad aeglaselt ja juukseid on siis veel võimalik sättida, kuid peale laki kuivamist ei saa enam soengut ümber sättida.
Juuksevahaga saab välja tuua üksikuid salke ja rõhutada soengu kuju. Vahad on oma tekstuurilt rasvased.
