Peatükk
7. Soengukujundus

7.11 FÖÖNISOENG !TÄIENDATUD!

Soengute tegemisel kasutatava fööni ehk käsifööni võimsus võiks alata 1200W. Heal föönil on vähemalt kaks kiirust, kaks erinevat kuumust ning külma õhu nupp. Föön võiks olla piisavalt kerge ning komplektis peavad olema kõik vajalikud lisad –  tuulesuunajad ja difuuser.
Professionaalsetel föönidel on ka spetsiaalselt salongitööks sobiv kaabel.

Tuulesuunaja aitab föönitamisel suunata õhku sinna, kuhu seda on vaja suunata. See on oluline nii soengu kvaliteedi kui ka energiasäästlikkuse kohalt vaadates.
Difuuser ehk tuulehajutaja on ideaalne abiline kui soovitakse kuivatada lokkis juukseid nii, et lokk jääks kompaktseks ja ei muutuks kahuliseks. Diffuuseri abil on võimalik ka sirgeid juukseid lokiliseks kuivatada.
Kuppelfööne kasutatakse põhiliselt soengurullide, vesilaine ja märjalt kujundatud soengute kuivatamiseks. Kuppelfööni tavaline kasutatav kuumus rullide kuivatamiseks on 50-60 kraadi. Vaatama sellele, et nad muutuvad järjest moodsamaks, väheneb nende kasutamine juuksurisalongis

Föönisoengu tegemist alustades peavad juuksed olema rätikukuivad – niisked ning suurepiilise kammiga läbi kammitud. Soovitavalt ka jaotatud osadeks, et föönitamine oleks lihtsam.
Niisketesse juustesse kantakse soengutugevdajat. Vedeliku kujul olevat vahendit pihustatakse juustele – vahtu on kõige lihtsam kammida juustesse nii, et vaht on eelnevalt pumbatud fööniharjale. Soengutugevdajat tuleb kanda sinna, kus selle tuge kõige rohkem on vaja – tavaliselt on tuge vaja juuste juurte juures, sest sellest sõltub soengu kohevus.

Soovitav on kuivatada kõigepealt tukk, sest muidu võib see valesti kuivada.
Üldjuhul hakatakse föönitades juuksejuurt tõstma kukla ülaosast. Hari tuleb asetada peanahale võimalikult lähedale ning siis tõmmata seda natuke vastassuunas. Tuulesuunaja abiga tuleb õhk suunata juustele, mis on kontaktis harjaga.
Erilist rõhku tuleb pöörata pööristele – neid vastassuunas föönitades.
Klassikalise föönitamise tehnika eeldab, et alustatakse kukla keskosast ning liigutakse külgedele ja nii järjest ülespoole. Kui on jõutud pealaeni siis hakatakse kõrva juurest sama moodi liikuma pealae suunas. Ja nii ringiratast ümber pea.
Pealae võib föönitada kõige viimasena, vastavalt sellele, millist tulemust soovitakse saavutada.
Kui juuste põhi on tõstetud, hakatakse tööle rullharjaga. Vajadusel jagatakse juuksed salkudeks ning üleliigsed ehk need, mida ei föönitata, võib kinnitada klambriga, et nad ei jääks kuivatamisel ette:

  • alustatakse kukla keskosast,
  • salk keeratakse rullharjale. Enne, kui salk vabastatakse, lastakse tal jahtuda – selle meetodiga saab juuksed venitada ka sirgeks,
  • liigutakse edasi samamoodi nagu juuksejuure tõstmisel,
  • pinged on sarnased rulli keeramisele,
  • fööniõhu suund peab olema juuksesoomuse sulgemise suunas,
  • koolutatud salgud võib keerata rullidele jahtuma.

Juhul, kui juukseotsad keeratakse ülespoole, on ka fööniõhu suund vastavalt juuksesoomuste sulgemise suunale.

Ohutustehnika soengu tegemisel

Juuste föönitamisel on mitmeid ohutustehnika nõudeid, mida juuksur peab teadma ja jälgima:

  • pikad juuksed võivad jääda fööniventilaatorisse kinni,
  • kuumus peab olema õige ning fööni ei tohi suunata pikaajaliselt ühte kohta,
  • juuksed peavad olema pingul ja takistuseta libisema,
  • valida tuleb õige suurusega rullhari, vastavalt soovitud lõpptulemusele – suurema harjaga saavutatakse suurem kohevus kuid väiksem kihar,
  • kuppelfööni kasutamisel peab valima õige kuumuse ja vahepeal olukorda kontrollima,
  • laki pihustamisel peab jälgima, et lakk ei satuks silma (kasutatakse näo kaitset),
  • värviliste lakkidega töötades peavad kliendi riided olema kaetud peleriiniga,
  • takjarullide äravõtmist alustatakse alt kuklast, sest muidu võivad juuksed sassi minna,
  • kui kliendil on peanahk katki, siis peaks vältima ärritava vahendi (soenguvedeliku, juukselaki) sattumist katkisele kohale,
  • pikkade juuste lahtikammimist alustatakse alumistest juustest ja juukseotstest, et juukseid võimalikult vähe kahjustada.