1900 – 1910
20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg – kogu glamuur, vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega, „läks“ sõna otseses mõttes pähe.
Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Pea näis, rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega, hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada.
Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse jõhve, kuid hiljem mindi üle kunstjuustele. Soengu ehtimine kammidega, mis olid sageli graveeritud ja teokarpide või koguni vääriskividega kaunistatud, tuli moodi ja läks moest välja, lilled olid aga moes kogu aeg.
Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul.
Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt (fotol) New Yorgist. Lokkide tegemine võttis kaksteist tundi aega ning oli väga kallis töö. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange, tänu millele tuli ette peanaha ja kõrvade kõrvetamist. Ka üksikute lokisalkude väljalangemine polnud mingi haruldus.
Reklaamiti rohkelt valejuukseid. Ihaldusväärseks saanud pehme lopsakuse andis juuste tagasikammimine ehk tupeerimineJuukseid tupeeritakse selleks, et anda kohevust, kindlustada... More. Sambana sale kael oli ajastule omase stiili jaoks hädatarvilik – tohutu suureks ja raskeks muutunud kübarad rõhutasid kaela haprust veelgi. Tähelepanu äratasid õhtutualettide juurde kantavad sulgede ja kalliskividega peapaelad.
1910 – 1920
Esimene maailmasõda vajutas pitseri 20. sajandi teisele kümnendile, jaotades selle kaheks täiesti erinevaks – enne- ja pärastsõjaaegseks ühiskonnaks.
Sõja ajal leidus kõikjal meeldetuletusi olukorra karmusest. See oli aastakümme, mil algas tegelikult naiste sotsiaalne vabanemine. Naistelt hakati ootama kõigi tagalatööde endi õlule võtmist ja haigete ning haavatute eest hoolistemist. Naiste rõivamoes domineerisid sõja algul mundrid.
Sõja kestel ja pärast sõda toimusid muutused moes lähtuvalt praktilisest vajadusest.
Juuksemood sümboliseeris sel aastakümnel naiste seisundit ühiskonnas. Eelmise aastakümne juuksemoe stiil ei sobinud kuigi hästi uue joonega – praktilistel põhjustel lubasid paljud naised oma juuksed lühikeseks „poisipeaks“ lõigata.
Alguses langes poisipea-stiil ebasoosingusse, kuid mõne aja pärast peeti poisipea-lõikust šikiks ning paljud noored naised näitasid sellega oma moeteadlikkust ja iseseisvust. Lühikesed juuksed tundusid sobivat ka askeetlikku pealesõjaaegsesse leinaperioodi.
Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne. Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“, mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks.
Vesilainete aeg – 1920 – 1930
VesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More on soengustiil, mis sai populaarseks lääne kultuuriruumis 1920-1930. aastatel, kui paljud naised lasid oma pikad juuksed lühikeseks lõigata. Vesilained pakkusid alternatiivi naistele, kellele meeldis kurvikam ja naiselikum stiil (fotol Joan Crawford), mitte sirge poisipea-soeng.
Tänapäeval võib öelda, et mood võib olla küll hooajaline, kuid stiil seevastu on ajatu. Vesilained kuuluvad igal juhul stiliseeritud soengute hulka.
Hollywoodi lained versus vesilained
Lühikeseks lõigatud soengute naiselikkuse rõhutamiseks ja pehmuse lisamiseks hakati 20-30ndatel aastatel juustesse laineid tegema. Lainete tegemiseks kasutati nii „külma“ kui kui „sooja“ meetodit. Esmapilgul ei olnud sugugi kerge aru saada, kas tegemist on vesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More või nn Hollywoodi lainega (ingl. k. Marcel wave), välja paistsid need ikka ühtemoodi, kuid olid tegelikult tehnoloogiliselt väga erinevad. Vesilaineid tehti sõrmede ja klambritega, Marcel vawe’i puhul kasutati nn “kuumi kääre”, milleks olid spetsiaalsed tangid, mida kuumutati ahjus või elektrilises soojendajas. Juuksurid kasutasid Marcel vawe’i kohta nimetust – tangilokid, aga 1930ndatel kasutati nende tangidega soengu tegemise kohta nimetust – onduleerimine.
Marcel wave ehk eestikeelse nimetusega – Hollywoodi lained, on nime saanud nende leiutaja, prantsuse juuksuri Marcel Grateau järgi. Marcel töötas noorena tallipoisina ja aitas aeg-ajalt oma sõpra, kes töötas juuksurisalongis. 20 aastaselt alustas ta juba ise oma juuksetööstusäriga Pariisi madala sissetulekuga elamupiirkonnas. Säbruliste lokkide tegemiseks oma klientidele kasutas ta lokitange, kuid ühel ilusal päeval aastal 1872, kiiruga oma ema soengut korrastades avastas ta, et võiks ju teha palju loomulikumaid lokke, pöörates oma lokitangid tagurpidi. Uut lokistiili hakkas juuksur kutsuma vesiefektiks või ondulatsiooniks. Grateau hakkas sama lokitehnikat kasutama ka sirge juukse puhul ja see töötas väga hästi. Üsna pea oli ta Pariisi tuntuim juuksur ja naised pidid kõvasti vaeva nägema, et tema juurde aeg kirja saada.
Hiljem töötas ta välja uut tüüpi lokitangid, mis võimaldasid teha sujuvaid laineid üle kogu pea. Marceli lained olid moes ligikaudu 50 aastat, saades erilise populaarsuse osaliseks just 1920-1930 aastatel, mil naised soovisid oma poisipeale anda naiselikumat joont pehmete lainete näol. Tuntumad Hollywoodi lainete kandjad omal ajal olid Josephine Baker, Joan Crawford, Mae West ja Gloria Swanson. (Fotol Gloria Swanson ja Theodore Kosloff)
Vesilainete tegemine oli puhas käsitöö – lained tuli sõrmedega juustesse vajutada. Töö hõlbustamiseks olid saadaval ka spetsiaalsed klambrid. „Kuumade kääridega“ tehtud lained jäid otstest ümarad – kätega vormitud vesilained seevastu otstest teravad. Lokivedelikku ei tuntud või ei olnud see kättesaadav, selle asemel niisutati juukseid isekeedetud linaseemne vedelikuga ning vajutati lained juustesse. Linaseemne vedelik, lisaks oma fiksatiivsele omadusele, andis juustele ka kauni vesise läike, mis rõhutas lainete ilu veelgi. Vesilaineid tegi kas juuksur või mõnel neiul osavam sõbranna, ise nende tegemine oli üsna keeruline ettevõtmine. Laineid ei tehtud lokitud juustele, kuid selleks, et neid oleks mõnevõrra lihtsam juustesse vajutada või et nad lokkimata juustesse sisse jääksid, koolutati juukseid peale pesemist.
Tänapäeval on kasutuses ohtralt mitmesuguseid soengutugevdamise vahendeid ja linaseemne vedelikku enam kasutada ei ole vaja. Ideaalselt sobib lainete tegemiseks näiteks tugev juuksevaht.
Põhireegel vesilainete puhul on, et laine koosneb laineharjast ja -põhjast. Kahe laineharja vaheline laius on keskmiselt 2cm. Vesilainetega soengud jagunevad otselahuga, küljelahuga ja ülepea kujundatuteks. Väga populaarsed on soengud, kus vesilaineLainete tegemine juustesse nö külmtehnikas – lained vaju... More on lihtsalt üks detail, mis on kenasti terviksoengusse sobitatud.
1930 – 1940
1930. aastate soengutel oli mitmeid nö kohustuslikke elemente, et nad vastaksid igati hooaja moesuundadele, kaunistaksid oma kandjat ning muudaksid soenguomaniku võimalikult isikupäraseks.
Juukselahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde. Ühel soengul võis olla ka kaks või enam lahku. Moes olid ka õhukesed tukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Tukka võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski kähardatud variant (fotol Jean Arthur).
Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde.
Kõige uuem „moeröögatus“ oli värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale juukselahu laiemale poole umbes 5cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela.
Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks. Peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit.
Kübarast sai tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik, hoolimata seisusest või klassist. 1930. aastatel mängisid kübarad soengumoes erilist rolli – nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse.
Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse või näitusesaali minnes. Naistele koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juustele anda ilus vorm (fotol Louise Brooks).
Eesti kliimas täitis kübar ka igati praktilist funktsiooni – kaitses pead ja soengut külma ning tuule eest. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda ja sedagi nooremate naiste hulgas.
1940 – 1950
1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine (fotol Veronica Lake). Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed.
Selleks, et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.
Töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas võitis suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku (fotol Betty Grable). Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodusleiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus – nende ülesandeks oli tuju üleval hoida.
Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud, eelkõige blondeeritud juuksed.
Sõja-aastatel kosmeetikavahendite tootmine katkes, kuid naised ei leppinud kasina eluviisiga ning tõstsid selle vastu protesti. Surve oli nii suur, et valitsused otsustasid jätkata kosmeetikatoodete valmistamist, kuid toodete kvaliteet polnud endine ning ka juuksevärvi valik oli märksa tagasihoidlikum.
1950 – 1960
1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles.
Ohtralt hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai peagi massitoode.
Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Juuksurisalongi külastusest sai eluküsimus, sest soengute tegemine oli kunst, mis nõudis tõelist professionaalsust. Soengusäilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out.
Kodune juustevärvimine pakkus tootjatele olulise tähtsusega turgu. Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel.
Soengutes kasutati jällegi ohtralt šinjoone ja valejuukseid. Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Samuti oli väga moekas kanda näksitud tukka või kasvatada see hoopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid, ja jätta tagumised juuksed kohevana vabaks.
Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku, nagu välk selgest taevast, ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist (fotol Sandra Dee). Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.
Eraldi tuleks siinkohal rääkida naisest nimega Grace Kelly (fotol). 1950ndatel sai ta tuntuks filmide ja meedia kaudu ning tänu oma loomulikule ilule tõusis ta koheselt iluikooniks, keda paljud jäljendada soovisid. Tema jäisest pilgust ja kaunist soengust kujunes välja eraldi kaubamärk.
Tänaseni on tema soengu iseloomustamiseks kasutusel väljend „Grace Kelly lained“. Selliste lainete saavutamise õpetus on järgmine: kõik juuksed lõigatakse ümber pea õlakõrguselt nii, et alumised juuksed jäävad natuke lühemad, kui pealmised – see annab sissepoole keeratud rullidele suurema püsivuse. Soengu tegemiseks pannakse juustesse tugevat vahtu ja kuivatatakse veidi. Keskmise suurusega rullid keeratakse küljel asuva juukselahu juurest ülevalt alla ja juuksed kuivatatakse lõplikult. Peale rullide eemaldamist harjatakse juukseid igasse suunda, kammitakse õigesse vormi ning näo kohale vajutatakse laine.
1960 – 1970
60. aastate algul toimus moes tõeline murrang – moodi tuli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja kõrge säärega saapaid – alt laienevad püksid.
Naise loomulik ehe — juuksed — kaunistasid teda ikkagi vaid siis, kui need olid hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga ja kergelt koolduv. Seda suunda propageeris ka mustanahlistele mõeldud Ameerika väljaanne „Ebony“. Ajakirjas reklaamiti rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.
Soeng nägi välja üpris lihtne ja võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy (fotol). Soeng sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad.
Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Juukseid tupeeriti veidi, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa.
Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid nii, et see jäi tugev ja tihe.
Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks.
Valejuuste vaimustus saavutas 60ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega. Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu „Lausa virsik“, „Magus mesi“, „Õrnroosa“ jm.
1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon (fotol).
Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cut vajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist – hommikul pidi juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagiPea kõige kõrgem osa (kiiruluu); pealael olevad juuksed m... More andsid soengule ideaalsed proportsioonid.
Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed nii naiste kui ka meeste seas. 1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga.
1970 – 1980
1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige – kombineeritud tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased (fotol Bette Midler).
Retrohuvi, mis algas 1970ndate algul 1920-30.aastaid kajastavate filmidega, muutis taas populaarseks poisipea.
Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust kuni rastade imiteerivate väikeste patsideni, olid moehullus ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist.
Juustele oli see värvikas kümnend – moes olid erksad punakad toonid, väga kunstlikud erksad värvid ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle juuste triibutamine, enamasti küll pleegitamisena, ning soeng nägi välja, nagu oleks kristallsuhkrune kamm läbi juuste tõmmatud.
Järguline lõige tuli moodi kõikvõimalikes variantides. Kihilised soengud erineva pikkusega salkudest, mis olid laialt levinud 1970ndatel, nägid välja, nagu oleks ühendatud kaks soengut – pealmine juustekiht lühike ja alumised pikad. Enam ei nähtud vaeva juuste föönitamise ja tupeerimisega, sest juuste kuivatamiseks piisas vaid kümnest sõrmest.
Diskovaimustus tõi valiku sillerdavaid värve ja efekte. Meik muutus keerukamaks, kuna koos kasutati erinevaid värve, juveelisarnaseid pigmentvärve ja litreid.
1980 – 1990
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut (fotol Cher). Sellised soengud saadi tupeerimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed kuklas hiigelsuure klambriga hobusesabaks.
Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.
Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn peenikesed vahvlilokid, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida. Eriti moodne oli suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks läks tarvis palju juukselakki.
Punk-liikumise pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.
Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disainer-päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.
Sel kümnendil muutus meik matiks, värve kasutati aga jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega. Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa. Ka silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes (pruunides) värvides. 1980ndate ilunõudeks kujunes ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus.
1990 – 2000
Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani (fotol) lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige.
Mis värvidesse puutub, siis näis, et blond pole enam moes ning mehed on hääletanud kõige populaarsemaks persooniks punapea. Naiste seas oli aga populaarne tume juus.
Tegelikult oli sel kümnendil vastuvõetav ka juuste puudumine. Kiilaspäisusega uhkeldasid Demi Moore, kelle juuksed aeti maha tänu filmirollile, Monaco printsess Caroline, kes jäi juustest ilma tänu haigusele ning iiri lauljanna Sinead O’Connor (fotol).
Neile, kelle peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud. Sasised hobusesabad olid populaarsed nii tööl kui õhtustel üritustel. Väga pidulikke soenguid täiendati keerukate mustritega metallist, aga ka kullast ja hõbedast kroonidega.
Hooldusvahendite kasutamine ei torganud enam väga silma ning rõhk oli juuste loomulikul siidisusel. Uudsuseotsinguis võeti üha sagedamini üle moeshow’de patsid ja intensiivsed värvid.
Moodi tuli lihtsus ja minimalism. Sajandi lõpus laideti maha kõik liialdused, loobuti ekstravagantsusest ja edevast elustiilist. Naised soovisid loomulikult kaunid välja näha (fotol Kate Moss). Endisest enam hakati rõhku pöörama tervislikule toitumisele.
Üheksakümnendate alguses jätkasid matid toonid võidukäiku, neile lisandusid metalli-toonid. Pruun kuulutati uueks mustaks. Kogu moodne jumestusvahendite gamma koosnes beežikas-pruunist kuni tumeda ploomikarva lillakaspruunini. Moeajakirjad julgustasid naisi ülitumedaid huulepulki kasutama. Jumestamises võeti kasutusele kõik erinevad tekstuurid: vedelikud, geelid ja kreemid.