Peatükk
2. Juuste ja peanaha hooldamine

2.17 PEANAHA JA JUUSTE HÄIRED

PEANAHA HÄIRED

Naharakud uuenevad regulaarselt, kuid mõnikord see protsess kiireneb ning moodustuvad rakkude kogumid, mida nimetatakse kõõmaks ehk kliiketendustõveks (pityriasis).
Kõõma esinemine on ebameeldiv nii esteetiliselt kui ka hügieeniliselt.
Kõõm tekib siis, kui peanaha mikrofloora ei ole tasakaalus. Kõõma tekkepõhjused võivad olla nii organismisisesed kui ka -välised. Esimeste hulka kuuluvad hormonaalsed muutused, loomsete rasvade rikas toit, vereringehäired ja stress, mis kõik võivad muuta rakkude taastootmise füsioloogilist rütmi. Organismiväliste kõõmatekitajate hulka kuuluvad keskkonnasaaste, sobimatud kosmeetikatooted, liiga agressiivsed kosmeetikaprotseduurid, vale hügieen, kuiv õhk ja ka kitsad ning umbsed peakatted. Kõõmal on mitmeid erinevaid vorme/tüüpe – kuiv ja rasune kõõm ning seborroiline dermatiit.

Kuiv kõõm

Kuiva kõõmatüüpi esineb rohkem talvekuudel. Peamiseks sümptomiks on kiskuv, kuiv ja sügelev peanahk. Mida rohkem sügelust kratsimisega leevendatakse, seda rohkem helbeid eraldub. Peale helberohkuse võib pidev peakratsimine muuta juuksed tuhmideks, elututeks ja nõrkadeks, sest nad saavad paratamatult kahjustatud.

Rasune kõõm

Rasuse kõõmaga kaasnevad marrastunud punetavad laigud, sügelemine ja paksemad kollakad peanaha soomused. Tänu suurenenud rasueritusele kleepuvad soomused peanaha ja juuksekarvade külge ning võivad põhjustada ka juuste väljalangemist.

Seborroiline dermatiit

Kuiva ja rasust kõõma võib lugeda seborroilise dermatiidi kergemateks vormideks. Erinevus seisneb selles, et seborroilise dermatiidi puhul moodustavad põletik ja punetus kliinilise pildi ja ketendamist esineb ka kulmude, kõrvade, nina ning muudes piirkondades.
Haigus võib alguse saada igas eas peale puberteeti, mil rasueritus hakkab intensiivistuma. Lööbed tekivad periooditi ja tavaliselt ootamatult ning probleem võib kesta aastaid. Haigust on seostatud normaalsel nahal elava pärmseene, Pityrosporum ovale (Malassezia furfur) paljunemisega. Pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda ärritavad nahka ja tekitavad põletikku. Seborroilise dermatiidi põhjusteks võivad olla aastaaegade vahetumine, infektsioonid, hormonaalsed muutused, stress, neuroloogilised häired, AIDS ja ravimid.
Imikutel tekib seborroiline dermatiit kuni 6. elukuuni ja esineb harilikult nn titekõõmakujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenlaaukude ja kubeme piirkonnas. Üldjuhul laheneb see seisund iseenesest, kuid seda protsessi on võimalik ka sobilike vahenditega leevendada.

Kõõma ravi

Organism on tervik ja kui kusagil on normist kõrvalekalle, siis võib see avalduda hoopis mujal. Nii on ka kõõm tagajärg mitte põhjus. Kõõma avaldumise iseloom on samuti seotud organismi eripäradega, see tähendab, et ühte ja universaalset ravi välja pakkuda ei ole võimalik. Kõõma raviks tuleb kindlasti kasutada spetsiaalseid ja professionaalseid tooteid ning samuti on iluteenindaja ülesanne kõõmaprobleemiga inimest nõustada ja toetada õige vahendi leidmisel.
Järgevalt kirjeldatakse erinevaid komponente ja nende ülesandeid kõõmavastastes toodetes:
Eeterlikud õlid on toniseerivad, poore avavad ja desinfitseerivad.
Mägiloorberil ja salveil on antiseptiline, poore avav ja desinfitseeriv toime.
Seleendisulfaat on aktiivne kõõmavastane aine farmaatsiatööstuses ning sobib igat liiki kõõma raviks.
Nisuproteiinid kaitsevad, rahustavad ja niisutavad.
Seleeniumsulfiid võib vähendada rakkude paljunemist, kuid pärssida ka pärmseente hulka.
Tsinkpüritioon on antibakteriaalse ja seenevastase toimega.
Salitsüülhape ja glükoolhape aitavad eemaldada ketendust. Kuivuse vältimiseks tuleb kindlasti kasutada palsamit.
Kivisöe tõrv aitab aeglustada naharakkude paljunemist, mistõttu seda kasutatakse nii kõõma, seborroilise nahapõletiku kui psoriaasi ravis. Tõrv võib anda heledatele juustele oranžika varjundi ja tõsta naha tundlikkust päikesele.
Ketokonazool omab tugevaimat seenevastast toimet ja võib aidata ka siis, kui teiste šampoonidega ravi ebaõnnestub.
Teepuuõlil on antiseptilised, antibakteriaalsed ja seenevastased omadused, mistõttu teda lisatakse mitmetesse šampoonidesse. Väga harva võib õli vastu tekkida allergiline reaktsioon. Ükskõik kui raske või kerge kõõmaprobleemiga on tegemist, on alati võimalik seda leevendada ja kontrolli all hoida. Et see õnnestuks, tuleb peale korraliku kosmeetilise vahendi kasutamise teha ka korrektiive elustiilis ja toitumises.

Alati ei ole tegemist kõõmaga!

Kui väljas on külm ja siseruumides küte maksimumi peal, annab nahk märku kuivusest ja seda ka peanaha piirkonnas. Tekkiv ketendus on tavaliselt väiksemahelbeline ja vähem rasusem kui klassikalise kõõma korral.
Psoriaas võib olla väga sarnane seborroilise dermatiidiga. Psoriaasi ketendus on tavaliselt kerge hõbedase läikega, paksem ja püsivama iseloomuga ning naha punetus on intensiivsem. Raskel juhul võivad kaasneda lõhed, veritsus ja valulikkus.
Peaseen on väga nakkav dermatofüütidest põhjustatud seeninfektsioon, mille käigus seeneelemendid tungivad juuksekarva. Haigus on sagedasem kuni 10-aastastel lastel. Haiguse tekitajateks peetakse peamiselt Trichophyton`i, mis levib kontakti teel inimeselt inimeselt, ja Microsporum`i, mille levitajateks on koerad, kassid ja sama perekonna seened. Seenespoorid võivad säilida mitmeid kuid elusatena juukseharjadel, väljakukkunud haigestunud juustel, käterättidel ja istmetel.
Mõnikord võib tundlikkus teatud juuksehooldustoodetele või juustevärvidele põhjustada peanaha punetust, sügelust ja ketendust. Seda seisundit nimetatakse kontaktdermatiidiks.

Tundlik peanahk

Inimese peanahk võib olla tundlik mitmel põhjusel.
Kõige rohkem põhjustab peanaha tundlikkust saastatud keskkond, samuti ka kuum kütteõhk, kliimaseadmed, ebapiisav juustehooldus pärast nende värvimist või struktuuri püsimuutmist ja UV-kiirgus. Oma osa mängivad ka sisemised mõjutajad nagu stress, ainevahetus- ja hormonaalsed häired ning vitamiinivaegus.
Tundliku peanaha puhul tuleks kasutada hooldusvahendeid, mis mõjuvad rahustavalt, niisutavalt, põletikuvastaselt ning aitavad taastada naha loomulikke kaitsebarjääre.

Peatäid

Inimese peatäi (Pediculus humanus capitis) on verdimev parasiit, kes elab vaid inimese peas, juustega kaetud alal.
Peatäi emasloom on umbes 3mm pikkune helepruun parasiit, kes kinnitab tingud ehk täimunad oma kehanõrega ükshaaval peanaha lähedale juuksekarva külge.
Tingud on ovaalsed, kollakasvalged või pruunid ning umbes 1mm pikkused. Ting areneb täiskasvanud peatäiks läbides kolm moondeperioodi:

  • Täimunad kooruvad umbes 8-9 päevaga, tõenäolisemalt arenevad täiskasvanuks peanaha lähedal olevad täimunad. Selle järgi, kui kaugel paiknevad peanahast juuksekarval tingud, võib oletada nakatumise aega. Munast koorub noor täi ehk nümf.
  • Nümf näeb välja nagu täiskasvanud täi, kuid on väiksem. Nümf areneb täiskasvanuks 9-12 päevaga.
  • Noored täid peavad ellujäämiseks saama 24 tunni jooksul imeda verd, muidu nad hukkuvad.

Täi eluiga on 40 päeva, selle aja jooksul võib täi anda kuni 300 järglast.

Millal täitõbe kahtlustada ja kuidas täid levivad?
Esmaseks kaebuseks võib olla kukla- ja kõrvataguse nahapiirkonna sügelemine. Lükates juuksed lahku ja vaadates juukseid peanaha lähedal, on näha juuste küljes valkjaid tinge, tavaliselt just kõrvade taga ja kaelal. Peatäidest võib olla tingitud ka lümfisõlmede suurenemine kaelal ja kõrvade taga.
Tavaliselt kanduvad peatäid ühelt inimeselt teisele füüsilise pea- või juuksekontakti kaudu, aga ka mütside, sallide, patsikummide, kammide ja harjadega.
Arvamused, et täid tekivad mustusest, hüppavad või lendavad õhus ringi, on ekslikud, sest haigus levib otsese kontakti teel. Samuti ei levita täisid koduloomad.
Täisid on nimetatud ka juuste „akrobaatideks”, sest nad haaravad juuksekarvast kinni konksjateküünistega.
Täid vahetavad peremeest enamasti otseselt pea-pea kontaktil.

JUUSTE HAIGUSED

Hypertrichosis ehk ebanormaalne karvakasv on hormonaalne probleem, mille puhul kasvavad termaalkarvad seal, kus tavaliselt kasvavad velluskarvad (nt vuntsid ja habe naistel). Kosmeetiliselt aitavad epileerimine ja depileerimine.
Trichoptilosis on tehniline termin lõhenenud juuste kohta. Lõhenenud juukseid saab muuta palsamite, õlide jm. Kõige kindlam meetod on lõikamine, mis eemaldab lõhenenud otsad, kuid ei garanteeri, et juuksed uuesti ei lõhene.

Trichorrhexis nodosa ehk sõlmed keset juuksekarva. Juuksed on haprad ja keset juukse tüve tekivad sõlmed. Juuksed katkevad kiiresti ja juukse otsad hoiavad, pärast  katkemist laiali nagu harjal ning hargnevad mööda juukse tüve. Hoolduseks sobivad pehmendajad ja niisutajad.

Monilethrix nimetatakse helmelisi juukseid. Need nn helmed asuvad juukse tüvel ja seal katkevad juuksed kergesti. Hoolduses kasutatakse üldjuhul spetsiaalset palsamit või maski.

Fragilitas crinium on tehniline termin hapratele ja rabedatele juustele. Sellised juuksed võivad katkeda igalt poolt kogu pikkuse ulatuses. Hoolduses kasutatakse üldjuhul spetsiaalset palsamit või maski.

Bambuskarvad ehk trichorrhexis invaginata. Sellistel juuksekarvadel on sõlmed, mis muudavad muidu siledapinnalise karvapauna bambusesarnaseks. Sõlmed koosnevad nn tassi ja palli osast. Sõlme peanaha lähemal olev osa on tassikujuline ja juukseotstepoolne osa pallikujuline. Sellised sõlmed muudavad juuksekarva väga nõrgaks ja kergesti murduvaks.
Bambuskarvade defekt võib kaasneda juuste ületöötlemisega, kuid sagedamini on tegemist kaasasündinud seisundi või mõnest haigusest põhjustatud defektiga, nagu seda on näiteks Nethertoni sündroom, ihtüoos ja atoopia. On täheldatud, et lapsed kasvavad sellest seisundist sageli välja. Üldiselt on ravi puhul esmane vältida juuste ületöötlemist. Kui seisund on seotud mõne eelnimetatud haigusega, toimub ka paranemine sõltuvalt haiguse ravimise käigust.

Mulljuuksed. Uuringud on tõestanud, et seisundit soodustab juuste kuivatamine kuumema fööniga, kui seda on 175ºC ning juuste pidev kontakt tangidega, mis on kuumemad kui 125ºC. Ka keemiline töötlemine võib mõjutada mulljuuste teket. Kui selliseid juukseid fööniga kuivatada, aurustub vesi ning suurendab vakuoolide läbimõõtu, mis ühtlasi kahjustab ka juukse kiudu, muutes juuksed rabedaks ja kergesti murduvaks.

Mulljuukseid ei saa taastada, need tuleb ära lõigata ning kindlasti edaspidi vältida juuste traumeerimist nii kuuma- kui keemilise töötlusega.